autos on üks kuusepuuuuu ehk lugu saladusest

mirtelile hirmsasti meeldivad saladused. no kellele ei meeldiks. aga mirtelile meeldib hirmsasti saladusi sosistada. saladuste enda teada hoidmine on igal juhul raske katsumus. eks see üks naiste värk ole vist, parem kui neid saladusi üldse ei oleks ja kõike võiks vabalt kõigiga jagada.
igaljuhul saabusid kaks salapärast tegelast - mirtel koos isaga - lasteaiast ning juba uksel noogutas ja pilgutas mirtel tähenduslikult silmi. meil on üks saladus, teatas mirtel tähtsalt. marek vibutas samal ajal, omaarust märkamatult, rusikat ja raputas eriti hoogsalt pead. mulle muidugi ei jäänud see märkamata, aga tegin üllatunud näo pähe. seejärel teatas mirtel, et mingu ma üles vennat nüüd tuttu panema, et siis saabub üllatus. aga tegemised lendlesid ja vennaraas jõudis juba vahepeal ärgata, aga midagi eriskummalist ei toimunud. kui siis ilmusid mustad nõud lauanurgale ja mandariinikoored kukkusid põrandale, aga see mind ei üllatanud kuidagimoodi. hiljem, kui ma köögis askeldasin ja nõude virna masinasse ladusin, siis hiilis mirtel hiirvaikselt minu juurde. luba ma sosistan sulle midagi, palus ta. ma uurisin, et kas ta ikka võib mulle seda sositada, äkki issi kurvastab. mirtel oli endas kindel ja ütles, et see pole üldse see asi ja ta sosistab mulle midagi hoopis muud. nonii. meil on autos kuusepuu, vuristas mirtel rutuga ning näha oli kuidas suur koorem tema õlgadelt maha potsatas. tegin näo nagu ta tõepoolest oleks mulle mõnda lasteaia uudist sosistanud, sest ta palus ju mind omakorda, et las see olla meie saladus ja issile ei tohi ma midagi öelda. seekord suutsin mina oma saladust hoida, aga paraku näis mirtelile taaskord ootusaeg liiga pikk. ta keksis jalalt jalale ja hakkas laulma: meil on autos kuusepuu. oi kus siis diivanil pikutaval isal hakkas kiire püsti tõusmisega ja kurjustamisega. see pidi ju saladus olema, mirtel sa ei oska üldse saladust hoida, kuusepuu läheb metsa tagasi ja nii edasi ja edasi. aga mirtel teatas, et issi ise rääkis välja, sest tema laulis hoopis ühte lasteaia uut jõululaulu, mille sõnad on juhtumisi: meil on autos kuusepuu (viis kõlas nagu uhti-uhti uhkesti)

jõuluprogramm

jõulupidustuste hooaeg on alanud ning tavapäraseks on muutunud etteastete treeningud. enamasti toimuvad need hilistel õhtutundidel ja peamisteks treenijateks on mirtel isaga. üleskorrusele kostub kitarri tinistamiset ning kahehäälset laulmist. on ilmselge, et isaga treenides ei ole lastelauludest just suurt valikut tehtud, pigem on rõhk isa lemmikutel. kas nad üritavad midagi rokiliku välja võluda või mõmisevad melanhoolselt jaan tätte loomingut.
eile toimus ka esimene etteaste. isa tööl oli laste jõulupidu. meie väike serjooza sai paki naeratuse ja kilkamise eest kätte. jõulumees oli üsna inteligentse olemisega ning sai kenasti aru, mis poisal öelda oli. mirtel, kelle repertuaari valik on üsna lai, aitas oma viisijuppidega ka sõbrakesi hädast välja. ja kõige viimane pakk oli talle endale. tähtsal moel astus mirtel jõulumehe juurde. autos olime harjutanud ühte lotte muusikali laulu detektiividest. ja mirtel alustaski. hästi kõvasti, puhtalt ning heliseval häälele: tuulevaiksel ööl, süda kiirelt lööb... ja refräänis kõlas eriti selgelt ning kõlavalt: sulle tahan hüüda juba veeel ja veel ja veeel, tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi sinu südames. mina varjusin kiirelt kardina taha, itsitasin ja mõtlesin omaette, et võtan kodus treenimise ohjad nüüd enda kätte. kuhu jäi siis imearmas lotte laul? hiljem küsisin mirtelilt, et mis siis detektiivi laulust sai ning selle peale teatas mirtel, et neid lastelaule oli seal juba kõlanud ka, ega jõulumees ei jaksa ju lõputult neid ühesuguseid etteasteid kuulata.

eakohane garderoob

ühel pärastlõunal seisis mirtel nukral pilgul oma riidekapi ees ja vangutas pead. tal nimelt polevat mitte AINSATKI piduliku kleiti. soovist lapse murekoormat vähendada hakkasin kiiruga kapisügavusest kõiksugu kleidikesi välja tõmbama. valge volangidega, minu meelest üsna pidulik ja kena kleit, isegi krista broneeris selle oma kolmele tütrele ära, kui mirtelile see enam selga ei mahu või tüdimus peale tuleb, aga ei, see ei ole mingi pidulik ega ka sobilik teatas mirtel. seejärel võlusin välja vikerkaare toonides õlapaeltega kleidikese - välismaa nextist tellitud - aga see olevat suvekleit. möödunud aastal sai just jõuluhooajaks ostetud imekena punane valgete täppidega kleidike, jällegi minu meelest täitsa pidulik. aga vot just see olevat eriti titekas ning meie mirtel avaldas soovi saada endale pisut eakohasemat garderoobi. uurisin siis, mis on ühe nelja aastase tütarlapse eakohaline kleidike. no selline liibuv ja soovitavalt peaksid õlad paljad olema, pisut võiks sädeleda või volangidega, teatas mirtel väga trenditeadlikult.

ühel päeval lasteaeda järgi minnes oligi mul autos üks kleidike, secondhändi päritolu, kootud musta-halli triibuline kleit. mirtelil on siiani ikka väga kindlad värvi eelistused olnud ning paraku need toonid pole sinna kunagi kuulunud. siiski tegin reklaam meetodil proovi. juba rühmas teatasin salakavalal toonil, et autos ootab teda vägagi eakohane kleidike, liibuv, pisut sädelev, selline nagu modellidel. ja töötas. reklaam siis. mirtel käis kootud kelidiga mitmel üritusel ning üheskoos soetasime veelgi ühe kootud, pisut värvilisema, kelidikese, mis on teiseks lemmikuks garderoobis. jälle olen targem ning edaspidi püüan liig barbilike riideid vältida. ikkagi daam juba.

rollide jaotus

nagu meil hans h luigest veel vähe oleks, nüüd on mihkel raud ka juba koha koduses kliimas sisse võtnud. meie kodune getter jaani oli eile jälle omas elemendis, laulis, vehkis kätega ja nõudis moodsat patsi küljele. ühe silmaga jälgis ta superstaari saadet ning teisega imetles end peeglist. kuna ülejäänud pereliikmed jäid üsna apaatseks kogu selle sära juures, otsustas mirtel venna mängu haarata. sina oled mihkel raud, teatas mirtel kindlal toonil. tundsin, et pean emana sekkuma ja nõudma pojukesele ka ikka staari rolli. aga seal saates pole ju rohkem kiilakaid, vaidles mirtel vastu. küsisin siis endale ka rolli, lootes salamahti ilus maarjaliis olla. sina võid ikka see friida sealt kättemaksukontorist olla, kui tahad, sest see saade on ka täna, pakkus mirtel lahkesti. vot sulle maarjaliisi.

getter jaani

eile õhtul tuiskas mirtel mööda elamist ringi. laulis, kepsles ning vahetas umbes kuus korda riideid. ega selles tegevuses midagi tavapäratut muidugi polnud. nii mööduvad meil pea kõik õhtud. väikese erinevusena oli tal käes mikrofon ning aegajalt tegi ta peegli ees peatuse, et siis englise keeles pisut laulda. just ta ise nimetab seda englise keeleks ja see kõlab umbes nii: tgaitigdajuuuu-tsengjiitabjuuu. seejärel tegi ta minu juures pisukese peatuse ning uuris, kes talle nii tobeda nime nagu mirtel välja mõtles. õnneks sain selle isa kaela veeretada. aga uurisin siiski, et miks see järsku nii tobe tundub. aga sellepärast, et tema sooviks hoopis getter olla. tohohh imestasin. täna getter, homme annaliisa või keegi kolmas lasteaiast. ei mitte lasteaiast, tetas mirtel. ma tahan olla getter jaani. palun mind edaspidi nii kutsuda. ööhämaruses, kui meie staar oli lõpuks uinunud, uuris isa, kes see getter jaani selline on. mirtel oli talle teatanud, et soovib oma nime ära vahetada.

ohhoo polegi nii paha

viimasel nädalal on sören hakanud vaikselt märkama, et elamine, kuhu ta saabus, polegi nii kehv nagu algul tundus. esimesel elukuul andis ta ikka valjult mõista, et soovib sinna pimedasse sooja pesasse tagasi, eriti andis ta sellest märku öösel. siis justnagu oli pime, aga mitte nii mõnus ja õdus nagu vanasti. teise elukuu täitumisel hakkasid esimesed märgid sotsialiseerumisest tulema. viisakalt vaatas endale ette tõstetud mänguasju ning tänu lahkele naabriprouale, kes naabri-noeli mängukaare talle uurimiseks laenas, on ta hakanud aktiivselt huvi tundma lendlevate pallide ja pöörlevate tiivikute vastu. neid üritab ta ka ise pisut puksida, et tegevust atraktiivsemaks muuta. ise sealjuures muigab ja äöötab tähtsalt. marise õpetuste järgi pistsime talle ka pihku põnevaid pehmemat sorti lelusid, millega oleks hea vastu kuplit endale virutada. mõnikord kui mul miskit head käepärast pole, siis pistan mõne petukauba, näiteks juuksekummi talle pihku, aga siis annab ta väga häälekalt mõista ja nõuab midagi inteligentsemat näiteks jänes lucat. üsna paar päeva tagasi avastas sören, et tal on rusikas, mida on mõnus suhu pista. hetkel mahuvad kõik viis sõrme suhu, varbaid veel avastanud pole, aga küllap mahuks rusikale ka üks koib juurde.

kindlustatud tulevik

kui beebikesed sünnivad, siis piiluvad ikka kõik sõbrad-sugulased-tuttavad, et kelle moodi värske ilmakodanik on. eks isa poolsed kälid-lelled märkavad ikka seoseid isa lapsepõlvega ning emapoolsed leiavad, et täpselt ema suust kukkunud. vot sörenit on ka uuritud siit poolt ja sealt poolt, aga hea sõbra kätu arvates pole poiss teps mitte oma pere vanemate moodi. küll uuris kätu minult ümbernurga, et kas ma pole mitte proovinud poisi elu mõne teise härraga kindlustada. et kui ühega viltu läheb, siis ju teine varnast võtta. ja see, kellega ta sörenit sarnaseks peab, pole mitte vaene härra. nimelt pani kätu kohe tähele poisi ülipikka kasvu, 59cm sünnipikkust on ilmselge märk, et võrkpallurist isa jääb napiks. lisaks pikale kasvule täheldas kätlin poisi kuklajoonel punakat tooni ning kergelt krussitavaid juuksesalke. kindla peale tuleb kuulsa ajakirjanduskunni hans h luige koopia, teatas kätlin paar päeva tagasi. lubas vist isegi suuri summasid kihlveoks vahele panna, et kui päris koopia selle mehega ei tule, siis punased krussis juuksed saab poisa endale kindlasti. no mine tea. igal juhul võib see pisuke sarnasust tulla ka sellest, et ma tegelikkuses polnud ilmaski härra luike oma silmaga kohanud, aga vot just rasedana põrkusid meie teed kokku kolmel korral kokku. äkki tema punasus on nii võimsa mõjuga, et piisab vaid raseda naise pilgust tema poole, kui juba ongi veel sündimata põngerja juuksetoon punaseks määratud. ja just pikkust imestasin ma noil kolmel korral ka - televiisoris ei tundunud üldse nii võimsa tornina see onkel.

humorist statoilis

ühel järjekordsel mõnusal emade-beebide päeval sattusime juhslikult statoili. no mitte muidugi päris juhuslikult, sest bensiini oli ka tarvis võtta, kuna armatuuril põles tuli ning 0km näitas näidik sõiduvõimalust. bensiinijaamas olin mina ainukese autona ning järelikult ka ainsa tankijana. sisse maksma minnes küsis proua leti tagant üsna mornilt milline tankur mul on. vaatasin välja ja sain kohe aru, et proua on kõvemat sorti humorist ja püüab minuga naljatleda. ühtegi teist autot ju ei olnud. seitsmes teatasin tähtsalt. proua, aga vaidles vastu, et üheksa hoopis. seitse ja üheksa olid kõrvuti. no küllap tahtis mind rumalasse olukorda panna. seejärel uuris kas midagi veel. ega mina siis kehvem naljamees pole, mõtlesin. üks pakk vouge suitse teatasin tõsist nägu tehes. aga nüüd oli justkui luuaga pühitud proua huumorimeel ja ta hakkaski mulle neid ulatama. ma hakkasin itsitama ja ütlesin, et tegin nalja. proua oli päris pahane ning vihaselt nõudis mu pin koodi. välja minnes oli mul küll hirmus naljaks, kuidas siis proua aru ei saanud, et ma olen ju väikse beebikese ema ja pole ilmaski suitsumees olnud.